Mulle meeldib meie talv, kui on päikseline ja mõnusalt karge ilm ning lumi maas. Sellistel imelistel päevadel jalutad meeleldi vanalinnas või Kadrioru pargis, kus kohvikutes pakutakse mõnusaid talviseid jooke. Mõned aastad tagasi avastasin just ühel sellisel päeval enda jaoks kalvadose.
Kalvadose näol on tegemist pikkade traditsioonidega suurepärase joogiga, mis valmib Prantsusmaa põhjaossa jääva Normandia suurimas, Calvadosi departemangus. Sealne kliima ei võimaldanud viinamarju kasvatada, kuid leidlikud roomlased said aru, et õunad on seal imehead siidri valmistamiseks. Hiljem hakkas levima destilleerimine ning esimesed teated õunabrändist tulid juba aastal 1553 Cotentini poolsaarel elanud lord Gilles de Gouberville’i sulest. 1942. aastal fikseeritud Appelation d’Origine Contrôlée staatusega kaasnesid radikaalsed muutused ning arenguprotsessid, mille tulemusena valmib 85–90% kalvadosest täna just kaasaegse sisseseadega suuremates cidrerie’des nagu Pére Magloire.
Kalvados jaguneb sarnaselt konjakile vastavalt tema laagerdusajale tammevaatides järgmiselt:
*** või Fine – miinimumiks 2 aastat laagerdumist;
Vieux või Réserve – miinimumiks 3 aastat;
VO, Vielle Réserve, VSOP või Grand Solage – 4,5 aastat;
Napoléon, XO, Extra, Hors d´Age või Age Inconnu – üle 6 aasta.
Millesimes on aga aastakäigu kalvados – etiketil on näidatud selle tammevaati villimise aasta.
Produit Fermier või Production Fermiere – kalvados on valmistatud konkreetse tootja ühe viljapuuaia õuntest;
Kalvadost juuakse mitmeti, kuid enim on levinud siiski puhtalt aroomiklaasist tarbimine, sarnaselt konjakile. Kargel talvepäeval aga tasuks proovida kuuma õunamahla sisse lisatud kalvadost, kaunistuseks õunaviil.
Kes kord kalvadost maitsnud, mõistab ilmselt hästi, miks on prantslastel selle hurmava joogi kohta kasutusel kõnekäänd: „Piisab ainsast kalvadosesõõmust, et teada, miks Eeva pattu langes.”
Päikselist lumist talve koos maitsva kalvadosega, sõbrad!
Hannes Aedla, Prike joogiekspert
