Juba kaks sajandit tagasi maailmakuulsuse saavutanud ning seda siiani edukalt hoidnud õlle isa on Arthur Guinness, kelle pruulikojas Dublinis see märjuke 18. sajandi keskel sündis. Kuigi Arthur Guinness oli koos vennaga õlletootmises käe valgeks saanud väikeses Leixlipi linnakeses asunud pruulikojas, algas maailmakuulsa Guinnessi õlle lugu 1759. aastal Dublinis. Just siis allkirjastas Arthur Guinness Dublinis St. Jamesi värava juures tühjana seisnud pruulikoja rendilepingu. See maksis talle 100 naela pluss iga-aastane 45naelane rendikulu. Just seal hakkas Arthur Guinness pruulima tumedat ja heledat õlut. Tõsi, heleda õlle ehk Dublin Ale’i tootmisest loobuti 1799. aastal, et keskenduda ainult tumedale õllele, mille populaarsus oli kõvasti kasvanud.
Kodumaal mõne aastakümnega saavutatud edu tiivustas õllemeistreid viima oma loomingut ka Iirimaalt kaugemale. Nii alustati 1769. aastal Guinnessi õlle eksporti – laevaga asus Inglismaa poole teele kuus ja pool barrelit õlut. 19. sajandi esimesteks kümnenditeks oli Guinnessi õlu saavutanud veelgi suurema tuntuse, võib lausa öelda, et maailmakuulsuse, sest seda eksporditi peale Inglismaa näiteks Portugali ja isegi nii eksootilistesse paikadesse nagu Sierra Leone, Barbados ja Trinidad. 19. sajandil lisandusid Guinnessi nautivate maade sekka ka USA, Austraalia ja Lõuna-Ameerika. Tänapäeval müüakse Guinnessi üle 150 riigis.
Muide, legend jutustab, et Guinness aitas isegi sõjamöllus viga saanud sõdureid. Nimelt olevat üks Waterloo lahingus haavata saanud sõjamees tundnud erakordset isu Guinnessi järele. Kui ta oli arstilt saanud loa juua üks väike klaasitäis õlut, olevat sõdur öelnud, et tal oli tunne, nagu poleks ta kunagi varem midagi nii nauditavat maitsnud. Küllap oli tol Waterloo-sõduril õigus, sest Guinnessi pruulimeistrite sõnul eristab nende õlut ülejäänud õlledest kuus olulist tegurit. Guinnessist teevad Guinnessi röstitud oder ja humal, spetsiaalne pärm, Wicklow’ mägede vesi, täiuseni timmitud laagerdumisprotsess, kuulus kreemjas vaht ning lõpuks muidugi pruulimeistrite sajanditepikkuse kogemusega omandatud nipid.
Huvitavaid fakte:
• Kuidas Guinnessi valada? Guinnessi pruulimeister Fergal Murray õpetab seda kunsti lahkesti kõigile. Võta õlleklaas ja täida see 45kraadise nurga all ettevaatlikult kolmveerandi ulatuses – näed, et joogi sees hakkavad mullid pulbitsema ja tekib vaht. Pane klaas lauale ja oota 119,5 sekundit, kuni õlu settib ja vaht jõudu kogub. Seejärel vala klaas täis. Parim serveerimistemperatuur on 5-8 ˚C.
• 1833. aastaks oli Guinness edukalt seljatanud sõjajärgsed rasked ajad ning saavutanud Iirimaa suurima pruulikoja ja aamisseppade suurima tööandja tiitli.
• 1840. aastal läks esimene laadung Guinnessi teele New Yorki.
• Kui Inglise kuninganna Victoria abikaasa prints Albert 1861. aastal vaid 42aastasena suri, leinas teda terve Inglismaa. Legend räägib, et Londoni Brooks’s Clubi baarmenile tuli ebatavaline idee – ta leidis, et isegi šampanja peab kroonitud pead leinama ja lisas kihisevale joogile Guinness Extra Stouti. Sellega oligi Black Velvet sündinud – jook, mida nauditakse tänapäevalgi.
• Guinnessist sai esimene suurem pruulikoda, mille aktsiad noteeriti Londoni börsil.
• 1963. aastast hakati Guinnessi säilitama ja transportima metallist õllevaatides seni kahe sajandi jooksul kasutatud puidust vaatide asemel.
• 2007. aastal nauditi iga päev üle maailma 10 miljonit klaasi Guinnessi õlut.
