Pariisist 45-minutilise rongisõidu kaugusel asub Champagne piirkond ja selle keskus Reims, kust tuleb kogu maailma šampanja.
Pariisi elu osaks on mõnusad kohvikud, õhtusöögid ja loomulikult pokaal šampanjat. Delphine Laborde, Veuve Clicquot brändisaadik, kes sel sügisel Tallinnas käis, soovitab seda viimast hoopiski Reimsi jooma sõita. 45 minutiga jõuab metropolist idüllilisse väikelinna viinamarjaväljade vahel, kus iga päev tundub olevat pühapäev.
Ja päevast täiesti piisab, sest kogu maailma šampanjajanustele jookide valmistamiseks pole vaja suurmat maalappi kui pooleteise Muhumaa suurune piirkond.
Champagne on hea plaan igal aastaajal ja iga ilmaga, aga eriti tõsiselt tasuks kaaluda sinna sõitmist, kui vihm ja talvetuuled hakkavad jalutuskäike Pariisi bulvaritel segama. Reimsis veedad suure osa ajast niikuinii maa all või restoranides – seda muidugi juhul, kui ei ole plaanis liituda saagikoristusega, mis toimub tavaliselt septembris kahe nädala jooksul.
Ausalt öeldes ongi šampanja valmistamiseks vaja keskmisest vastikumat ilma ja kui Pariisis hakkab päike pilvede taha kaduma, siis Reimsis on ilm juba tõenäoliselt üsna sügisene (ka keset suve). Aga see kõik on tulemust väärt. Meie jaoks seenevihm, prantslaste jaoks viinamarjavihm – just sellist ilma jumaldavad vahuveini tegemiseks sobivad marjad.
Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki vanad roomlased hakkasid seal viinamarju kasvatama juba ilmatu aeg tagasi, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas mitte mingi edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampanja.
Mitte mingid tavalised veinikeldrid
UNESCO maailmapärandi nimistus on palju uhkeid varemeid ja pika ajalooga kohti, mõned kohad on aga selgelt teistest võrratumad. Mõne aja eest UNESCO maailmapärandi nimistusse lisatud kriidikivisse uuristatud veinikeldrid ja neid ühendavad käigud.
Kriidine ja lubjakivine pinnas on see, mis on andnud šampanjale tema nime ja maitse, mida ühekski teises piirkonnas vahuveine tehes kopeerida ei õnnestu – sellist pinnast mujal lihtsalt ei ole.
Reimsi mägi on kriidi kaevandamisest käike täis uuristatud ja kui õnnestuks vaadata seda distantsilt, siis näeks see välja nagu üks hiiglaslik maa alla peidetud kera Šveitsi juustu. Kaevandustegevuse lõppedes võtsid šampanjamajad need kiiresti kasutusse perfektse ja väga stabiilse temperatuuri pärast.
Need ongi nüüd maailmapärandi nimistusse pääsemise vääriliseks tunnustatud ja maailmas on vähe kohti, kus pärandiga tutvumine on nii meeldiv, kui seal loendamatu hulga šampanjapudelite vahel jalutades.
Maailmapärandi nimistusse kuuluvad keldrid kuuluvad šampanjamajadele Champagne Vranken Pommery, Taittinger, Veuve Clicquot, Ruinart, Charles Heidsieck ja G.H. Martel.
Delphine Laborde ütleb, et tavaliselt kestab nende šampanjamaja külaliste tuur keldritesse pisut üle tunni – põneva ajalooga majal, mille rahvusvahelisele haardele pani aluse madame Clicquot juba 19. sajandi alguspäevadel, kui oli abikaasa surma järel äri üle võtnud ja sellest majast kogu šampanjatootmise suurima eduloo tegi, on ka maa peal palju põnevat näidata ja pakkuda.
Roosa šampanja võidukäik
Reimsis pole šampanja mõistagi jook, mille pudel avatakse vaid uusaastaööl. Seda võib juua iga päev ja kõik restoranid oskavad meisterlikult kombneerida oma menüüdis šampanjaga – ja nende restoranide hulgas on nii väga traditsioonilisi Prantsuse köögi hõrgutisi pakkuvaid söögikohti kui modernsele Aasia köögile pühendunud restorane. Šampanja sobib kõigega.
Kui keskkonnas, kus šampanja pole väga igapäevane jook, ei kipu inimesed uute maitsetega katsetama, siis šampanjas on aeg proovida roosat šampanjat. Reimsis üles kasvanud Delphine Laborde kinnitab, et just see on gurmaanidest prantslaste suvine lemmikjook. Aga miski ei takista seda proovimast ka talvel.
Pööraste ideede poolest tuntud Veuve Clicquot on loonud ka näiteks šampanja, mida serveetitakse Earl Gray teega ning kuhu võib lisada ka näiteks näpuostatäie kuivatatud ananassi – Veuve Clicquot RICH pakub rikkalikult maitseid ja kõneainet kõigile šampanjafännidele.
Metropolist päevaks-paariks Reimsi sattudes on lihtne otsustada, et järgmine kord Pariisi lennates võiks lennujaamast otse sinna sõita. Ja ehkki näiteks Veuve Clicquot puhul on praktiliselt kogu valik ka Eestis müügil, ära sõida sinna käsipagasiga. Tahtmine killuke Prantsusmaad šampanjapudeli kujul koju kaasa võtta tekib isegi siis, kui varem lonksugi šampanjat pole tahtnud juua.
Ajakiri Mood, Silvia Pärmann
